See viitab õliga puurimisvedelikule kui pidevale faasile. Juba 1920. aastatel kasutasid inimesed puurimisvedelikuna toornaftat, et vältida ja vähendada puurimisel tekkivaid tüsistusi. Praktikas on aga leitud, et toornafta kasutamisel on järgmised puudused: väike lõikejõud, raskused bariidi suspendeerimisel, suur filtreerimiskadu ja toornaftas leiduvad lenduvad komponendid põhjustavad kergesti tulekahjusid. Nii arenes see järk-järgult kahte tüüpi puurimisvedelikeks, mille pidev faas oli diisliõli – täisõlipõhine puurimisvedelik ja vesi-õlis emulsioonpuurimisvedelik. Täisõlipõhises puurimisvedelikus on vesi kasutu komponent ja selle veesisaldus ei tohiks ületada 7 protsenti; samas kui vesi-õlis puurimisvedelikus on vesi olulises komponendis diisliõlis ühtlaselt jaotunud ja selle veesisaldus on üldiselt 10–60 protsenti.
