Igal formatsioonil on puurimisaken, mida puurijad peavad teadma, kui nad sügavamale puurivad. Puurimisaken on ruum moodustumise rõhu ja purunemisrõhu vahel. Kõige olulisem on mõista, et moodustumise ja luumurdude surve ei ole teie kontrolli all. Teie kontrolli all on hüdrostaatiline ja augu põhjarõhk. Puurimisvedelik peab olema piisavalt raske, et hoida tagasi formatsiooni survet, kuid mitte nii raske, et see põhjustaks kihistiku purunemise. Sügavamale puurimisel peate rõhu all olevat auku reguleerima, et see jääks moodustumise ja murdumissurve vahele. Kui hüdrostaatiline rõhk ületab purunemisrõhu, võib ümbritsev moodustis puruneda.
Kõige tavalisem koht, kus see juhtub, on vahetult madalaima korpuse all. Siin on moodustumise rõhk kõige nõrgem ja kõige vastuvõtlikum murdumisele. Kui puuraugu hüdrostaatilist rõhku suurendatakse liiga palju, võib kihistu purunemine põhjustada puurimisvedeliku kadu kihistusse. Kui puurimisvedelik kaob kihistu luumurdude tõttu, tekib olukord, mida nimetatakse tsirkulatsiooni kadumiseks.
Kõige ilmsem märk ringluse kaotamisest on voolu puudumine. Puurimisvedeliku vool läbi Shakerite peatub. Muud märgid tsirkulatsiooni kadumisest hõlmavad voolunäidiku nulli langemist, nööri massi suurenemist või pumba kiiruse suurenemist, kui seade ei ole varustatud püsiva kiirusega pumpadega. Selle olukorra tulemuseks on hüdrostaatilise kolonni kõrguse vähenemine ja põhjaaugu rõhu kadu. Kui vereringe kaob, suureneb löögi võimalus.
Kaevu sügavamale puurimisel tugevdatakse kaevu korpuse ja tsemendiga. Korpus asetatakse augu keskele ja seejärel surutakse tsement korpusest alla ja surutakse korpuse välisküljest üles. Seejärel jätkatakse puurimist sügavamale kihistusse. Vahetult ümbrise all olevat avatud puuraugu piirkonda nimetatakse jalatsiks ja nagu varem selgitatud, on see tavaliselt avatud puuraugu nõrgim osa, enne kui kihistu kaitsmiseks kasutatakse täiendavat korpust.
